Öö ei lase magada

Tere! Aasta kulg on jõudnud nii kaugele, et täiesti harjumatu on ärgata hommikuvalguses - enamasti kaasneb äratuskella helinaga pilkane pimedus. See aga tähendab, et varsti on jõulud. Aeg on läinud kiiresti, kohutavalt kiiresti.

Vahepeal olen jõudud käia Vennaskonna kontserdil, mis oli päris hea, ehkki mängimata-kuulmata jäid briljantsed klassikud, nagu "Insener Garini hüperboloid" või "Subatlantiline kohtumine". Samas aga oli kontserdi peamine eesmärk esitleda uut plaati ja see sai igatahes täiesti eeskujulikult tehtud. Mulle üllatusena oli üks soojendusbändidest ammu tuttav Paha Polly, kes on pärast soolokitarristi lahkumist jalad taas alla saanud. Kõla oli meeldiv ja kokkumäng tublisti paranenud. Ka uued lood on täiesti korralikud.

Möödunud teisipäeval käisin M.-iga üht PÖFF-i filmi ka vaatamas - "Iseenda jälgedes". See rääkis Francois Augieras'st, prantsuse kunstnikust, kes mattis kusagile Mali kõrbesse peidiku seinamaalingutega. Kadunud teoseid otsivad paljud, kuid edutult, kuna Augieras'l oli saladus - ta kõndis iseenda jälgedes. Jagamata saladus aga on igavene. Film oli päris keeruline, kuid hea. Mulle meeldis.

Täna on ees järjekordne TAM-i esinemine - "Kauged hommikud" TÜ aulas, kus kõlab meie dirigendi Alo Ritsingu looming. Muidu läheb kõik rahulikult. Õppida on palju, kohutavalt palju. Aega tuleb leida ka meeskoori ja trenni jaoks. Samas aga on varsti juba vaheaeg. Kahju, õpingud on liiga huvitavad pooleteistkuuseks pausiks.

Trans-Siberian Orchestra - Mephistopheles