Tšempionide eine

Taas on (veel) käes igaädalaseks väikeseks kokkuvõtteks. Möödunud seitse päeva on olnud tõsiselt tegusad, paraku koju olen jõudnud peamiselt vaid magusateks unetundideks, mida üldplaanis jäi samuti natuke väheks. Eks sel nädalal tuleb järgi magada-puhata. Väsimusest hoolimata olid päevad täidetud rõõmu ja rahuloluga. Suurema osa ajast võtsid bussisõidud TAM-i kontserttuuril, kuid kaasalöömist ei kahetse ma mingil juhul. Tallinna kontserdi tõttu pidin loobuma küll rebaste ristimisest, kuid igale poole ka ei saa jõuda. Küll aga sain ma kaasa lüüa rebaste peol, mis toimus neljapäeval klubis Atlantis, kus ma esinesin koos VI kursuse bändiga. See oli samuti rikastav kogemus. Pidu ise jäi lühikeseks, kuna järgmisel hommikul kell 7.00 pidi TAM minema õnnitlema peadrigent Alo Ritsingut. Reede oli esimene päev, kui ma ei pidanud kuskile tormama. Tekkis esimene võimalus tuba koristada ja nõusid pesta. Võrru ma sel nädalal ei läinud, kuna laupäeval olin kohustatud viibima Eesti Arstiteadusüliõpilaste Seltsi üldkoosolekul. See oli ka tegelikult huvitav, ehkki tüütas lõpuks ära. Pärast koosolekut kiirustasin maale sauna. Üks mõõdukas leil oli täpselt see, mida vajasin. Õhtul toimus ka EAÜS-i väike tutvumispidu. Kogu nende juubelituuri tööde-tegemiste kõrval oli meil koolis kõige huvitavam loeng, kus ma siiani käinud olen. Poola nimega eesti keelt kõnelev Michigani Ülikooli lõpetanud Eric Tkaczyk rääkis meile laineoptikast. See oli täiesti ebastandardne. Õppejõud käis mööda auditooriumit ringi ja rääkis tundengitega selle asemel, et seista terve aeg kõnepuldi taga. Samuti olid tema näited ja selgitused imelised. Näiteks kirjeldas ta velguslaineid inimlainete kaudu. Praktilisel teel.