Ilmtingimata

Esimest korda üle päris pika aja on mul tõesti millestki kirjutada. Nimelt oma seiklustest Tallinnas möödunud nädalavahetusel. Sedapuhku viis mind Tallinnasse Rock Cafe's aset leidnud Ultima Thule 25. sünnipäeva kontsert. Pealinna jõudsin umbes pärastlõunal, käisime A.-ga natuke vanalinnas uudistamas ning siis, pärast kiiret poekülastust, asusime otsima oma ööbimispaika. Õnneks polnud seda kuigi raske leida. Kontsert pidi algama kell kaheksa, mõtlesime, et läheme igaks juhuks õigeks ajaks kohale. Kesklinna jõudsime ilusti, kuid seal selgeus, et kumbki ei tea Hobujaama trammipeatuse täpset asukohta. Hakkasime mingis suunas liikuma, selgus, et see oli õige suund ning peagi laidsime ka soovitud peatuse. Hetkelise meeltesegaduse tõttu läksime aga kogemata vale trammi peale, siiski - tramm oli õige, kuid liikus vales suunas. Hüppasime järgmises peatuses maha ning kiirustasime tagasi Hobujaama, et seekord õiges suunas liikuma saada. Selle kõige tulemusena jõudsime Rock Cafe'sse veidi peale üheksat. Selgus, et seegi aeg oli liialt varane, oodata tuli kaua. Poolteist tundi tundus igavikuna. Üllataval kombel aga tuli bänd lavale lausa viis minutit varem, mitte pool tundi hiljem, nagu tavaliselt kontsertidel juhtub.

Esimesed kitarrihelid ning trummikärgatused viisid peast igasugu ootamisest tingitud tüdimuse. Vanameistrid alustasid kontserti oma repertuaari uusimate avaldatud lugudega paljukiidetud plaadilt "Jälgede jälgedes", esimeseks palaks oli "Linnutee liiprite all". Samalt albumilt mängiti veel lugusid "Kaitseingel", "Elan välja", "Varavalmik", loomulikult ka nimilugu. Edasi liiguti, minnes ajas tagasi, helikandjal "Ingel ja suli" avaldatud elektroonilisema maiguga lugude juurde. Kõlas taas kord nimilugu, lisaks "Tahaks jääda iseendaks" ning "Kõik ei ole kunst mis tüütab". Kui algul olid Aare Põdre klahvpillid pigem tagaplaanil, siis kontserdi arenedes hõngus tema progelektroonilist süntesaatorimängu üha enamatest lugudest. Edasi kõlasid mõningad laulud varasemasest perioodist. Näiteks "Lennalda priiks", mille soolo ajal väänas Kalle Vilpuu oma kuldsest Les Paulist viimase välja. Peagi sai Riho Sibul oma häälele pisut puhkust anda, lavale astusid külalisesinejatena Hardi Volmer ning Vaiko Eplik. Pärast neid tervitas publikut juba ei keegi muu kui maestro Tõnis Mägi ise. Kui kaks esimest külalisesinejat panustasid kahe lauluga, siis Mägi jäi rahva ette juba märksa kauemaks, esitamaks laule tema ja Ultima Thule ühistest aegadest. Meeldejäävaim lugu Tõniselt oli tema tuntuim nurgakivi ansambli loomingus - "Aed". Lisaks Sibula ja Vilpuu meisterlikule kitarrikäsitsemisele ning Mägi viimistletud laulmisele, lisas Vladislav Koržetsi sõnadele loodud meistriteosele mahedust külalisena kutsutud Peeter Malkovi flöödimäng. Pärast Mägi lahkumist asus Ultima Thule oma parimate ja tuntumate laulude juurde. Kuulajale jäi kindlasti meelde lugu "Ilmtingimata", mille sooloosa käigus sai iga mängija näidata oma isiklikke instrumentaalseid oskusi. Kõige värvikamalt sai sellega hakkama Raul Vaigla, kelle džässfusioonilik soolo läks üle Sibula poolt toetatud "Another One Bites the Dust'i" bassiriffile ning kasvas üle metsikuks funkrokilikuks slap-tornaadoks. Omamoodi etteastega sai maha ka Kalle Vilpuu, kes otsustas lavalt hoopis lahkuda. Naastes lõi ta kuulaja pahviks kiire ja täpse kitarrimänguga. Ja järsult jätkus "Ilmtingimata". Kontserdi "viimaseks" looks oli "Kassitapp", mida jäta nad praegusel ajal välja ilmselt ühestki kavast. Bänd lahkus lavalt valju ovatsiooni saatel, kuid loomulikult kutsuti nad tagasi. Vaevalt oli kellelgi plaanis lahkuda kuulmata Thule tuntumat pärli - "Liivimaa pastoraali". Paljud kuulajad nõudsid häälekalt "Kuulast", kuid tulutult. Kontserdi lõpuks olid Riho Sibul, Raul Vaigla, Kalle Vilpuu, Aare Põder ning Toomas Rull mänginud järjest üle kahe ja poole tunni.

See oli kontsert mida ma tahtsin ilmtingimata kuulama minna ja kindlasti ei pidanud ma pettuma. Enam veel, arvatavasti oli see parim etteaste, mida ma eales kuulnud olen.

Sellega aga mu seiklused Tallinnas ei lõppenud. Järgmisel hommikul õnnestus meil sobivast trollist maha jääda ning tugeva kahtluse alla sattus õigeks ajaks bussijaama jõudmine. Kaubamaja juurde jõudis troll mõned minutid hiljem, kui ma ise olin ennustanud. Ja need mõned minutit oli ränk ajakadu. Õnneks sõitis tramm päris kiiresti ning jõudsin bussijaama peatusesse kolm minutit enne bussi väljumist. Bussi peale jõudmiseks kulus veel kaks minutit, kuid see pole enam tähtis. Kõigest hoolimata jõudsin ma ilusti Tartusse.