TAM 100

Esimesed Tartu Akadeemilise Meeskoori sajanda hooaja juubelikontserdid on nüüd seljataga. Läinud laupäeval oli esietendus Tallinnas Estonia kontserdisaalis ning pühapäeval laulsime Pärnu kontserdimajas. Vaatamata mõningatele viperudtele ning ebakõladele - Estonia saali ebasobivad mõõtmed ning osade laulude ennekuulmatu tempo jms - läksid mõlemad kontserdid tegelikult hästi. Täienenud kooseisus ülikooli sümfoniaorkester sai oma tööga lõpuks hakkama. Laulja vaate- ja kuuldepunktist võib rahule jääda, kuid kindlasti lähevad etteasted ajaga üha paremaks. Tippvorm on ajastatud loomulikult kodupublikule, Vanemuise kontserdisaali, kus toimub ka telelindistus. Järgmisel laupäeval on etendus Peterburi Jaani kirikus, tuleb pikk ja väsitav sõit. Viimased etteasted leiavad õnneks aset Tartus.

Nüüdseks olen ma täitsa väsinud, sai ju kolme päeva jooksul käia neljas ning esineda kolmes Eestimaa linnas. Reedel nimelt korraldasime Prospektiga väikese üllatusetteaste M.-ile sünnipäeva puhul. Asi lõppes sellega, et kell 21 alanud peolt sain koju alles pärast kella 2. Samas aga polnudki ammu keskooliaegseid klassikaaslasi näinud.

Koolis läheb samamoodi nagu alati - hommikud, lõunad ja õhtud mööduvad peamiselt õppimise tähe all. Tööd on palju, aga see hakkab juba harjumuseks saama. Õnneks on varsti suvi - ehkki Tartus on lumi maas -, mida näitavad vaikselt lõppevad kursused. Mõned, tõsi küll, alles algavad. Eelmisel nädalal alustasime süvapreparatsiooniga ning täna oli esimene spordimeditsiini loeng.

Ilmtingimata

Esimest korda üle päris pika aja on mul tõesti millestki kirjutada. Nimelt oma seiklustest Tallinnas möödunud nädalavahetusel. Sedapuhku viis mind Tallinnasse Rock Cafe's aset leidnud Ultima Thule 25. sünnipäeva kontsert. Pealinna jõudsin umbes pärastlõunal, käisime A.-ga natuke vanalinnas uudistamas ning siis, pärast kiiret poekülastust, asusime otsima oma ööbimispaika. Õnneks polnud seda kuigi raske leida. Kontsert pidi algama kell kaheksa, mõtlesime, et läheme igaks juhuks õigeks ajaks kohale. Kesklinna jõudsime ilusti, kuid seal selgeus, et kumbki ei tea Hobujaama trammipeatuse täpset asukohta. Hakkasime mingis suunas liikuma, selgus, et see oli õige suund ning peagi laidsime ka soovitud peatuse. Hetkelise meeltesegaduse tõttu läksime aga kogemata vale trammi peale, siiski - tramm oli õige, kuid liikus vales suunas. Hüppasime järgmises peatuses maha ning kiirustasime tagasi Hobujaama, et seekord õiges suunas liikuma saada. Selle kõige tulemusena jõudsime Rock Cafe'sse veidi peale üheksat. Selgus, et seegi aeg oli liialt varane, oodata tuli kaua. Poolteist tundi tundus igavikuna. Üllataval kombel aga tuli bänd lavale lausa viis minutit varem, mitte pool tundi hiljem, nagu tavaliselt kontsertidel juhtub.

Esimesed kitarrihelid ning trummikärgatused viisid peast igasugu ootamisest tingitud tüdimuse. Vanameistrid alustasid kontserti oma repertuaari uusimate avaldatud lugudega paljukiidetud plaadilt "Jälgede jälgedes", esimeseks palaks oli "Linnutee liiprite all". Samalt albumilt mängiti veel lugusid "Kaitseingel", "Elan välja", "Varavalmik", loomulikult ka nimilugu. Edasi liiguti, minnes ajas tagasi, helikandjal "Ingel ja suli" avaldatud elektroonilisema maiguga lugude juurde. Kõlas taas kord nimilugu, lisaks "Tahaks jääda iseendaks" ning "Kõik ei ole kunst mis tüütab". Kui algul olid Aare Põdre klahvpillid pigem tagaplaanil, siis kontserdi arenedes hõngus tema progelektroonilist süntesaatorimängu üha enamatest lugudest. Edasi kõlasid mõningad laulud varasemasest perioodist. Näiteks "Lennalda priiks", mille soolo ajal väänas Kalle Vilpuu oma kuldsest Les Paulist viimase välja. Peagi sai Riho Sibul oma häälele pisut puhkust anda, lavale astusid külalisesinejatena Hardi Volmer ning Vaiko Eplik. Pärast neid tervitas publikut juba ei keegi muu kui maestro Tõnis Mägi ise. Kui kaks esimest külalisesinejat panustasid kahe lauluga, siis Mägi jäi rahva ette juba märksa kauemaks, esitamaks laule tema ja Ultima Thule ühistest aegadest. Meeldejäävaim lugu Tõniselt oli tema tuntuim nurgakivi ansambli loomingus - "Aed". Lisaks Sibula ja Vilpuu meisterlikule kitarrikäsitsemisele ning Mägi viimistletud laulmisele, lisas Vladislav Koržetsi sõnadele loodud meistriteosele mahedust külalisena kutsutud Peeter Malkovi flöödimäng. Pärast Mägi lahkumist asus Ultima Thule oma parimate ja tuntumate laulude juurde. Kuulajale jäi kindlasti meelde lugu "Ilmtingimata", mille sooloosa käigus sai iga mängija näidata oma isiklikke instrumentaalseid oskusi. Kõige värvikamalt sai sellega hakkama Raul Vaigla, kelle džässfusioonilik soolo läks üle Sibula poolt toetatud "Another One Bites the Dust'i" bassiriffile ning kasvas üle metsikuks funkrokilikuks slap-tornaadoks. Omamoodi etteastega sai maha ka Kalle Vilpuu, kes otsustas lavalt hoopis lahkuda. Naastes lõi ta kuulaja pahviks kiire ja täpse kitarrimänguga. Ja järsult jätkus "Ilmtingimata". Kontserdi "viimaseks" looks oli "Kassitapp", mida jäta nad praegusel ajal välja ilmselt ühestki kavast. Bänd lahkus lavalt valju ovatsiooni saatel, kuid loomulikult kutsuti nad tagasi. Vaevalt oli kellelgi plaanis lahkuda kuulmata Thule tuntumat pärli - "Liivimaa pastoraali". Paljud kuulajad nõudsid häälekalt "Kuulast", kuid tulutult. Kontserdi lõpuks olid Riho Sibul, Raul Vaigla, Kalle Vilpuu, Aare Põder ning Toomas Rull mänginud järjest üle kahe ja poole tunni.

See oli kontsert mida ma tahtsin ilmtingimata kuulama minna ja kindlasti ei pidanud ma pettuma. Enam veel, arvatavasti oli see parim etteaste, mida ma eales kuulnud olen.

Sellega aga mu seiklused Tallinnas ei lõppenud. Järgmisel hommikul õnnestus meil sobivast trollist maha jääda ning tugeva kahtluse alla sattus õigeks ajaks bussijaama jõudmine. Kaubamaja juurde jõudis troll mõned minutid hiljem, kui ma ise olin ennustanud. Ja need mõned minutit oli ränk ajakadu. Õnneks sõitis tramm päris kiiresti ning jõudsin bussijaama peatusesse kolm minutit enne bussi väljumist. Bussi peale jõudmiseks kulus veel kaks minutit, kuid see pole enam tähtis. Kõigest hoolimata jõudsin ma ilusti Tartusse.

Miljonäärmed

Kokkuvõte. Kolmas nädal. Koolis algas tööde aeg, kaks tükki on möödas, järgmisel nädalal kaks veel - anatoomia ja histoloogia. Viimane ei tohiks õnneks palju muret ja tüli tekitada, selle eest anatoomiat tuleb õppida ja korralikult. Täna oli järjekordne põetuse praks, ent esimest korda saime me ise ka midagi praktilist teha. Meile õpetati vererõhu mõõtmist ning pulsi määramist palpeerimise teel. Väga huvitav.

Homme, või õigemini juba täna, tuleb ärgata vara. Kella seitsmeks kogunev TAM Tartu tähetorni juurde Eesti Vabariigi sünnipäeva tähistamiseks lippu tervitama. Pärast seda sõidan Võrru ja üritan natuke pikast ja väsitavast nädalast puhata. Anatoomiat õppides.

Kala jälg vees

Teise koolinädala lõpus käib õppetöö juba täie hooga. Armu ei saa keegi, järgmisel nädalal on juba vaja sooritada kolm kontrolltööd - histoloogias, anatoomias ning biokeemias. Kõik õppejõud kurdavad, et nende aine mahtu on kriminaalsel määral vähendatud, üliõpilased ei kurda midagi. Niikuinii tuleb kõik ära teha. Kõige huvitavamaks aineks on minu jaoks kujunenud ilmselt põetus, kuna materjal on väga lähedaselt arsti elukutsega seotud, mitte ei koosne üksnes ainult abstraktsetest alusteadmistest. Samuti toimub põetuse kursuse käigus meie esimene haiglapraktika, mis saab aset leidma millalgi mai alguses.

Homme 10-16 on järjekordne TAM'i laululaagri nimetust kandev pikk proov, mistõttu nädalavahetuse veedan ma Tartus. Samuti on täna õhtul Eesti Arstiüliõpilaste Seltsi sünnipäevapidu, millest oleks mõistlik osa võtta. Vähepeal olen enda jaoks avastanud TÜ fonoteegi, kust võib leida seninägematuid-kuulmatuid aardeid. Selles kogus on heliplaate, mida pole enam ammu võimalik poodidest osta.

Teine kaheteistkümnendik

Pärast pikka ja kosutavat vaheaega on saabunud aeg taas hommikuti kooliteed tallata. Kõik on jälle kuidagi uus ja huvitav, tudengid on täis indu väisata ka kõige igavamaid loenguid ja raskemaid praktikume. Uus poolaasta toob endaga kaasa ka mõned uued õppeained ning õppejõud. Eile oli meil esimene põetuse loeng, mis iseenesest oli päris huvitav, ehkki kõnealuse ainega oli väha ühist. Pigem rääkis lektor üldisest haiglakorraldusest, meditsiinihierarhiast, arstieetikast ning jagas huvitavaid lugusid, mis kohati tundusid lausa uskumatult absurdsed. Küll aga tundub, et see oli esimese loengu eripära. Aine ise paistab olevat üsna raske. Täna oli ka biokeemia esmaloeng. Professor on igatahes lõbus ja humoorikas mees, tema vaimukad lood ja tähelepanekud elust enesest muutsid loengu üsna kaasahaaravaks. Lisaks on meil uued praktikumijuhendajad anatoomias ja histoloogias. Mõlemad tunduvad päris sõbralikud, ehkki harjumine võtab aega. Mõne nädala pärast algab meditsiiniajalugu.

Vaheajal õnnestus mul käia teatris vaatamas ühte erakordselt head etendust. Alates lahkunud aasta detsembrist on Vanemuise väikese maja lavalaudadel mängitud Urmas Lennuki lavastatud Ronald Harwoodi psühholoogilist thrillerit „Kontsert diktaatorile“ Aivar Tommingasega peaosas. Olen kindel, et peale minu on ka mõnegi teise teatrinautleja arvates tegu erakordselt hea etendusega, mis vääriks nii tunnustust kui laiemat tutvustust.
Lavastus jutustab loo mandunud ameerika uurijast, endisest kindlustusametnikust major Arnoldist, kes iga hinna eest püüab leida seost Teise mailmasõja aegsete kuritegude ning armastatud saksa dirigendi ja helilooja Wilhelm Furtwängleri vahel. Paraku aga – lisaks sellele, et kõik tema abilised on suurest Furtwänglerist üüratus vaimustuses – ei suuda ta leida ühtegi faktikildu, millest kinni haarata. Ometi ei suuda ta uskuda, et kahtlustatud „bändijuht“ oleks saanud tollaseid sündmusi arvestades nõnda vabalt muusikaga tegeleda. Veelgi enam närivad uurija närve tunnistused, mille kohaselt aitas dirigent tagakiusatutel riigist põgenda. Pikemalt mõtlemata lahterdab major need asjaolud väljamõeldisteks ning võtab sujuvalt sisse kõiki Furtwänglerit kaitsvaid argumente tõrjuva hoiaku. Lõpuks õnnestub tal püüda lõksu kuuldus Wilhelm Furtwängleri kadedusest tema rivaali, tõusva tähe Herbert von Karajani vastu. Siiski ei suuda ta sellega tõestada Furtwängleri ja tollase võimupartei vahelisi sooje suhteid. Juurdlus veab uurija Arnoldi nii sügavale uskumatuse sohu, et vaatamata Furtwängleri alistuvale kaitsekõnele – lõpuks tunnistas ta oma kunsti ja rahva hüvanguks tehtud sinisilmseid vigu –, vabastab major dirigendi uurimise alt ning „mõistab ta õigeks“. Ebaõnnestumine aga vajutab ameeriklase hinge nii sügava pitseri, et ainukeseks väljapääsuks on oma eesmägi kaotanud elu lõpetamine. Kui vaid väike Matilda oleks valinud teisiti...
Näitlejatest peab kahtlemata esile tõstma peaosatäitja Aivar Tommingase, kes mängis karmi ja haavatamatu kuue vaimse rusutuse vastu vahetava major Steve Arnoldi vaatajale erakordselt usutavas ja tõeliseks. Tunnustuse on teeninud ära ka Jüri Lumiste ignorantse ent kindlameelse „suure looja“ Wilhelm Furtwängleri rollis ning Rein Pakk lipisevalt higistava „teise viiulina“. Etendus hoiab vaatajat halastamatult enda haardes, kasvatades pidevust järk-järgult sündmustiku arenedes. Kindlasti ei lase lavastus teatrikülastajal istuda mugavalt ja rahulikult oma istmel, kuna sisu hargneb jälgimise käigus, moodustades lõpuks tühja ruuduga piltmõistatuse. Puuduv tükk tuleb leida igaühel endal. Tähtsat osa mängib terav ning kibedast huumorist läbipõimitud tekst, mis jätkudes rebiks oma hirmutavas tões ja aususes nii mõnegi tegelase kohtumõistja ees alasti. Pinev muusikagi sobitub etendusega valatult, rahutud akordid ei lase vaataja tähelepanul hetkekski hajuda. Lavakujundus on lihtne, kuid ütleb kõik mis vaja. Megaliitne laud, killustatud sambad ning hiiglaslik uks, mille kohal valvab endiselt Kolmanda Reich’i haakristil istuv kotkas, peegeldavad hästi kaht suurt ja allaandmatut hinge, kes peavad omavahel vaimuduelli, kuid lahkuvad mõlemad võitlusest mõistmisest haavatuna.
Etendus on mõeldud kõigile, kes soovivad tõsist ja kaasamõtlemist nõudvat ajaviidet. Kindlasti ei tasu minna lavastust vaatama punastes kingades, vaevalt säilib soov neid pärast etendust kanda.

Mõõkhambuline hobune

Üle päris pika aja meenus mulle, et vahepeal tuleb ka ajaveebi täiendada. Rebaseaasta esimene, talvine eksamisessioon on läbi, tulemused ka teada. Eksam ja arvestus läksid ehk isegi üle ootuste hästi, kui õnn naeratab, on võimalik isegi õpitoetust saada. Esimene sess koosnes ainult kahest pingutusest ja see oli juba üsna õppimistnõoudev, ma ei taha mõeldagi, et suvel on eksameid kordades rohkem ning mitmed neist on palju suurema mahuga. Aga muidugi, kuidagi peab ikka hakkama saama. Ilmselt tuleb ennast koopasse sulgeda pikemaks ajaks ning vaikselt alustama ettevalmistusi kohe, kevadsemestri alguses. Muidu on ka kõik hästi läinud, olen saanud veidi puhata ja piisavalt on puhkeaega alles ka. Kool algab uuesti 6. veebruaril, st et aega on veel u kaks nädalat. Plaanis on käia teatris ja niisama puhata.

Eile oli meeskooris partiide ettelaulmine. Ehkki mõned laulud olid mulle täiesti tundmatud - neid õnneks ette laulma ei pidanud -, võib olukorraga üldiselt rahule jääda. Siiski, kevadiseks 100. juubeli kontserdiks peab lugusid õppima veel hoolega, seal on nootide kasutamine keelatud. Muidugi kui noorlauljaid üldse nii tähtsatele esinemistele lubatakse.

Mõneks ajaks saab nüüd blogis valitsema vaikus, kuid uue semestri saabudes üritan ka kirjutamisega taas järje peale saada.

Inglite tants