Miljonäärmed

Kokkuvõte. Kolmas nädal. Koolis algas tööde aeg, kaks tükki on möödas, järgmisel nädalal kaks veel - anatoomia ja histoloogia. Viimane ei tohiks õnneks palju muret ja tüli tekitada, selle eest anatoomiat tuleb õppida ja korralikult. Täna oli järjekordne põetuse praks, ent esimest korda saime me ise ka midagi praktilist teha. Meile õpetati vererõhu mõõtmist ning pulsi määramist palpeerimise teel. Väga huvitav.

Homme, või õigemini juba täna, tuleb ärgata vara. Kella seitsmeks kogunev TAM Tartu tähetorni juurde Eesti Vabariigi sünnipäeva tähistamiseks lippu tervitama. Pärast seda sõidan Võrru ja üritan natuke pikast ja väsitavast nädalast puhata. Anatoomiat õppides.

Kala jälg vees

Teise koolinädala lõpus käib õppetöö juba täie hooga. Armu ei saa keegi, järgmisel nädalal on juba vaja sooritada kolm kontrolltööd - histoloogias, anatoomias ning biokeemias. Kõik õppejõud kurdavad, et nende aine mahtu on kriminaalsel määral vähendatud, üliõpilased ei kurda midagi. Niikuinii tuleb kõik ära teha. Kõige huvitavamaks aineks on minu jaoks kujunenud ilmselt põetus, kuna materjal on väga lähedaselt arsti elukutsega seotud, mitte ei koosne üksnes ainult abstraktsetest alusteadmistest. Samuti toimub põetuse kursuse käigus meie esimene haiglapraktika, mis saab aset leidma millalgi mai alguses.

Homme 10-16 on järjekordne TAM'i laululaagri nimetust kandev pikk proov, mistõttu nädalavahetuse veedan ma Tartus. Samuti on täna õhtul Eesti Arstiüliõpilaste Seltsi sünnipäevapidu, millest oleks mõistlik osa võtta. Vähepeal olen enda jaoks avastanud TÜ fonoteegi, kust võib leida seninägematuid-kuulmatuid aardeid. Selles kogus on heliplaate, mida pole enam ammu võimalik poodidest osta.

Teine kaheteistkümnendik

Pärast pikka ja kosutavat vaheaega on saabunud aeg taas hommikuti kooliteed tallata. Kõik on jälle kuidagi uus ja huvitav, tudengid on täis indu väisata ka kõige igavamaid loenguid ja raskemaid praktikume. Uus poolaasta toob endaga kaasa ka mõned uued õppeained ning õppejõud. Eile oli meil esimene põetuse loeng, mis iseenesest oli päris huvitav, ehkki kõnealuse ainega oli väha ühist. Pigem rääkis lektor üldisest haiglakorraldusest, meditsiinihierarhiast, arstieetikast ning jagas huvitavaid lugusid, mis kohati tundusid lausa uskumatult absurdsed. Küll aga tundub, et see oli esimese loengu eripära. Aine ise paistab olevat üsna raske. Täna oli ka biokeemia esmaloeng. Professor on igatahes lõbus ja humoorikas mees, tema vaimukad lood ja tähelepanekud elust enesest muutsid loengu üsna kaasahaaravaks. Lisaks on meil uued praktikumijuhendajad anatoomias ja histoloogias. Mõlemad tunduvad päris sõbralikud, ehkki harjumine võtab aega. Mõne nädala pärast algab meditsiiniajalugu.

Vaheajal õnnestus mul käia teatris vaatamas ühte erakordselt head etendust. Alates lahkunud aasta detsembrist on Vanemuise väikese maja lavalaudadel mängitud Urmas Lennuki lavastatud Ronald Harwoodi psühholoogilist thrillerit „Kontsert diktaatorile“ Aivar Tommingasega peaosas. Olen kindel, et peale minu on ka mõnegi teise teatrinautleja arvates tegu erakordselt hea etendusega, mis vääriks nii tunnustust kui laiemat tutvustust.
Lavastus jutustab loo mandunud ameerika uurijast, endisest kindlustusametnikust major Arnoldist, kes iga hinna eest püüab leida seost Teise mailmasõja aegsete kuritegude ning armastatud saksa dirigendi ja helilooja Wilhelm Furtwängleri vahel. Paraku aga – lisaks sellele, et kõik tema abilised on suurest Furtwänglerist üüratus vaimustuses – ei suuda ta leida ühtegi faktikildu, millest kinni haarata. Ometi ei suuda ta uskuda, et kahtlustatud „bändijuht“ oleks saanud tollaseid sündmusi arvestades nõnda vabalt muusikaga tegeleda. Veelgi enam närivad uurija närve tunnistused, mille kohaselt aitas dirigent tagakiusatutel riigist põgenda. Pikemalt mõtlemata lahterdab major need asjaolud väljamõeldisteks ning võtab sujuvalt sisse kõiki Furtwänglerit kaitsvaid argumente tõrjuva hoiaku. Lõpuks õnnestub tal püüda lõksu kuuldus Wilhelm Furtwängleri kadedusest tema rivaali, tõusva tähe Herbert von Karajani vastu. Siiski ei suuda ta sellega tõestada Furtwängleri ja tollase võimupartei vahelisi sooje suhteid. Juurdlus veab uurija Arnoldi nii sügavale uskumatuse sohu, et vaatamata Furtwängleri alistuvale kaitsekõnele – lõpuks tunnistas ta oma kunsti ja rahva hüvanguks tehtud sinisilmseid vigu –, vabastab major dirigendi uurimise alt ning „mõistab ta õigeks“. Ebaõnnestumine aga vajutab ameeriklase hinge nii sügava pitseri, et ainukeseks väljapääsuks on oma eesmägi kaotanud elu lõpetamine. Kui vaid väike Matilda oleks valinud teisiti...
Näitlejatest peab kahtlemata esile tõstma peaosatäitja Aivar Tommingase, kes mängis karmi ja haavatamatu kuue vaimse rusutuse vastu vahetava major Steve Arnoldi vaatajale erakordselt usutavas ja tõeliseks. Tunnustuse on teeninud ära ka Jüri Lumiste ignorantse ent kindlameelse „suure looja“ Wilhelm Furtwängleri rollis ning Rein Pakk lipisevalt higistava „teise viiulina“. Etendus hoiab vaatajat halastamatult enda haardes, kasvatades pidevust järk-järgult sündmustiku arenedes. Kindlasti ei lase lavastus teatrikülastajal istuda mugavalt ja rahulikult oma istmel, kuna sisu hargneb jälgimise käigus, moodustades lõpuks tühja ruuduga piltmõistatuse. Puuduv tükk tuleb leida igaühel endal. Tähtsat osa mängib terav ning kibedast huumorist läbipõimitud tekst, mis jätkudes rebiks oma hirmutavas tões ja aususes nii mõnegi tegelase kohtumõistja ees alasti. Pinev muusikagi sobitub etendusega valatult, rahutud akordid ei lase vaataja tähelepanul hetkekski hajuda. Lavakujundus on lihtne, kuid ütleb kõik mis vaja. Megaliitne laud, killustatud sambad ning hiiglaslik uks, mille kohal valvab endiselt Kolmanda Reich’i haakristil istuv kotkas, peegeldavad hästi kaht suurt ja allaandmatut hinge, kes peavad omavahel vaimuduelli, kuid lahkuvad mõlemad võitlusest mõistmisest haavatuna.
Etendus on mõeldud kõigile, kes soovivad tõsist ja kaasamõtlemist nõudvat ajaviidet. Kindlasti ei tasu minna lavastust vaatama punastes kingades, vaevalt säilib soov neid pärast etendust kanda.